Grete vaimuvääratused

Siin või seal pool [Kolmas]

2007-07-26T18:36:33+02:00

Äkitselt jalutab tuppa mingi vanem daam kes kutsub mind telefonile. Telefonile vastates kuulen oma ema nuttust häält: "halloo oled sa seal?" vastan vaid mõhinaga. Ema kurdab edasi " kallis. Me peame EESTISSE kolima. Saad saa aru?! Me ei saa siin enam elada? Sa ei saa sinna heasse kooli. Aga sa võid käia Eesti balletikoolis." Mul kukkus sel hetkel pilt taskusse. Kuid õnneks suutsin toibuda ennem kui keegi mind "päästma" jõudis. Küsisin emalt siis, et miks me NII äkitselt kolime siis ta ütles, et on põhjust. Ning, et ta on KAHE tunni jooksul kohal. Koos pakkidud asjade,õe ning venna NING kasuisaga. Sealt sõidame lennujaama, isa broneeris meile piletid Estonia Air lennule. Ja siis olemegi Tallinnas. Kõnnin mornilt tagasi korterisse. Pakkin oma asjad. Äkitselt Mart tuleb minu juurde. Ning küsib: " are you estonian?" vastan juba ema keeles. Kus kurat ta teadis, et ma eestlane olen?! On mul silt küljes? Vaid juba kolmveerand tunni pärast tormab ema mu tuppa ning ütleb kiires eesti keeles: "isa läks asju ajama. Sa saad siis koolist kohe välja" Mart vahib mind ammuli sui. Ütlen talle, et ma pean kooli vahetama. Mart noogutab ning ütleb: "kahju".
Auto on kitsas. Tavaliselt mulle mõnusalt suure autona tundunud auto on nii kitsas kui me siia pressitud oleme. Ema ütles, et meil ei tohiks ülekilos olla. Kuna ta pakkis iga inimese kohta ühe kohvri kaaluga alla kahekümne kilo. Väljaarvata mind KUNA minul on oma kott.
Istusin lennukise. Mulle meeldisid akna alused kohad. Ema istus minu kõrval. Ma leitsin, et mul on sobiv hetk küsida. Et miks me siin oleme. Ema leidis, et mulle pole vaja seletada öeldes. Et mu vanavanemad on HAIGED. Kui kasuisa tuleb peavad nad küll surnuist üless tõusnud. Sest kui mu vanavanemad õigemini vanaisa väga raskelt haige oli ei liigutanud see tema südant. Nüüd istub ta oma poja juures ning seletab talle midagi VÄGA elavalt.
Tallinn on öösel ILUS. Väga ilus. Istume kõik taksosse ja isa annab takso juhile mingi aadressi. Pole mul õrna aimu kuhu meid viiakse. Hiljem tuli välja, et see oli balleti kooli aadres. Ja mind pandi seal lihtsalt maha. Ema andis mulle mobiil ja ütles, et ta helistab hiljem.
Sisse astudes valdas mind mingi eriline tunne. See oli justnagu "tere tulemast Eestisse!" tunne. Tunne, et sa oled koju. Mind teretati ja öeldi, et ma olengi see tüdruk keda nad ootasid. Mind juhtatati tuppa kus oli ÜKS ainus voodi. Naine ütles, et ma olen seal öö. Homme ööseks pannakse mind juba ümber. Viskusin voodisse.
Hommikul äratas mind tirin. Hommiku kell. Kuid siin tullakse alles täna kooli. Ma mõistan. Õige varakult tuli see naine uuesti minu juurde ja kutsus mind kaasa. Haarasin igaks juhuks kohvri.
Õige pea olime teise ukse juures. Kuid need olid sama sugused kui inglis maal. Elama asume siis sama moodi. Ainult erinevates keeltes õppime. Vahet nagu polegi...
Õige varsti prantsatas minu kõrvale üks poiss ja tutvustas ennast. "Tere! Sa oled vist uus? Kindlasti oled uus. Ma olen siin koolis neli aastat käinud. Sind pole ma kindlasti varem näinud... Minu nimi on Mihkel Kärn. Kuid kutsu mind lihtsalt Mikuks." Äkitselt hüüatab ukse pealt tüdruk: "Mikku ära löö uuele tüdrukule kohe KÜLGE! Ja muide poiste korrus on korrus madalamal!!! Nii, et mine oma korrusele!" Tuleb siis minu poole ja vabandab:"vabandust ma ei tahtnud, et see nii välja kukkub. Aga Mikku on külge lööja. Temast on nii mõnigi tüdruk süütuse kaotanud." Katkestan teda: "kas ka sina?" ta vaadab maha ja vastab vaikselt:"jah,"
Äkitselt astub tuppa mu ema ning pistab karjuma.

Comments

Siin või seal pool [Teine ]

2007-07-23T17:58:23+02:00

Tuli välja, et see noormees õppib SIIN kooli viimast aastat ja kuna me oleme siin koolis esimest aastat siis käib ta igas toas ennast tutvustamas. Tava või nii, et lõppetava klassi presitent käib uusi kooli tulijaid teretamas. Tema nimi oli Mike ja kui ma õieti mäletan on ta kakskümend. Great! Ei-ei ma Ausalt ka pole temasse armunud. Čomoon ma olen kolmteist! Ta on minust ju SEITSE aastat vanem. He's OLD! No ma ei lähe siia mingisse esimesse balleti klassi või nii, esimesse klassi lähvad üheksa kuni üheteist aastased lapsed. Mina lähen see aasta kolmandasse klassi. Nimelt ma õppisin ennem Maineka balleti õpetaja juures kuid kuna see inimene jäi vanaks siis tegin ma katsed siia. Ja vola olengi siin koolis sees! Tüdruk kes minu kõrval magab tuli minuga rääkima. Küsides, et kas ma lähen esimesse klassi, et nemad õega lähevad. Goš no! Seletasin siis neile, et ma lähen kolmandasse klassi. Õh... Väikesed tüütused. Äkitselt tuleb see naine kes meid vastu võttis meie ruumi ja küsib : "where is Alice Coop?" "Here I am!" hüüan vastu ning lehvitan. Naine seletab, et mind on pandud valesse ruumi ning palub, et ma võttaks oma kotti ja järgneks temale. Kohe tore, et ma veel oma kotti lahti ei pakkinud. Nagu oleksin seda ette tundunud. Jõudes uue ukse juurde vajus mul suu lahti. Need on KORTERID! Naine seletab, et pärast teise klassi lõppetamist hakkavad noored elama koos korterites, et harjuda liiguva eluviisiga. Ta näitab, et minu korter on koridori lõppus ning ma hakkan elama koos kahe neiuga. Ühega kes on viiendas klassis (15 aastane siis umbes) ja ühega kes on seitsmendas klassis (17?) Ning ta loodab, et ma hakkan nendega läbi saama.
Korterisse jõudes võttavad mind vastu esiteks POISTE kisa. Ahha.. Kas ma elan PEO korteris?! Mulle tuleb vastu üks tüdruk kes tutvustab ennast. Tema nimi on Lisa ning ta on viisteist. Seletab siis, et see teine tüdruk on Marta ning ta on kuusteist ning sel tüdrukul on nädalapärast sünnipäev. Samuti tutvustab mulle POISSE ehk Siis Romeo, Zaver ning kolmas oli vist Mart! Küsisin üle kas see poisi nimi oli Mart. Vastati et jah. Mu mõistuses lõid küünlad. Mart ei ole mingi inglise nimi. Gooš not. Äkitselt katkestab mu mõtiskluse

Comments

Siin või seal pool. [Esimene osa]

2007-07-23T15:28:49+02:00

Seisan siin kooli ees. Hoian ühes käes kohvrit ja teises oma tagi. Ema suudles mind laubale viimati rongijaamas. Ei suuda veel isegi uskuda seda, et olen nüüd täiesti oma päi. Täiesti OMA päi. Pole ei vanemat venda ega tobetat nooremat õde. On vaid mina ja palju tuntmatuid poisse ja tüdrukuid. Kellega ma saan tuttavaks. Kunagi. Ma kõnni tempokalt koolimaja sisse pääsu poole. Sissepääsu kohtun teiste noortega kellel on käes kohvrid. Kuid nemad tulevad koos vanematega. Naljakas on siin üksi olla. Ilma, et keegi mind saadaks. Üks viisakas isa avab mulle ukse laseb mind sisse ja lahkub siis ise. Silt näitab, et uued õpilased peavad üless minema. Sammungi siis treppist ülesse kus mind võttab vastu üks naine. Ta räägib sellest koolist. Rõhutades just seda, et see ON KUNINGLIK BALLETIKOOL. Ja kõikidel kes siia kooli sisse saand on. On tõelised õnne seened. Naeratan oma ette ja mõtlen, et ma olen õnne seen. Meile jagatakse ka kleepse. Kleepsu peal on kujutatud kaks balletisuss ning all on kiri- Lodoni kuninglik balletikool .
Edasi juhatatakse meid magalatesse. Mina saan ühe akna aluse voodi. Toas on kolm voodit. Minu kõrval istub üks tumeda nahkne tüdruk ja tema kõrval on veel üks tumeda nahkne tüdruk. Ukse peale on löödud silt : Alice Coop, Luice Oak , Margaret Oak Kui tore! Mul on kaksikud ühes toas! Help!
Ruumi tuli nii umbes 30 aastane daam.
"Tere tulemast õpilased. Mina olen selle koridori juhataja. Vets on teist kaks ruumi edasi. Ning hommiku sööki saab kella 07:30 kuni kella 08:00. Ise teate kas käite varakult söömas või mitte. Te peate mulle teadma andma kui lähete linna peale või kui olete haige."
Äkiteslt sajab meie tuppa mingi noormees. Kes otsustab ennast tutvustada.

Comments

Grete ütleb Tere!

2007-07-23T14:59:05+02:00

Grete siis ütleb esiteks Tere!
Loodan, et see kõik mida siit loete on teile meeldiv.

Teeks paar asja selgeks.
See kõik (juttud, luuletused or something like that) on MINU kirjutadud ja sul ei ole õigus neid koppida ega süüdistada MIND alusetult.

Tänan tähelepanu eest. Meeldivat lugemis elamust. Have Fun!

Made by: Grete.

Comments