Äkitselt jalutab tuppa mingi vanem daam kes kutsub mind telefonile. Telefonile vastates kuulen oma ema nuttust häält: "halloo oled sa seal?" vastan vaid mõhinaga. Ema kurdab edasi " kallis. Me peame EESTISSE kolima. Saad saa aru?! Me ei saa siin enam elada? Sa ei saa sinna heasse kooli. Aga sa võid käia Eesti balletikoolis." Mul kukkus sel hetkel pilt taskusse. Kuid õnneks suutsin toibuda ennem kui keegi mind "päästma" jõudis. Küsisin emalt siis, et miks me NII äkitselt kolime siis ta ütles, et on põhjust. Ning, et ta on KAHE tunni jooksul kohal. Koos pakkidud asjade,õe ning venna NING kasuisaga. Sealt sõidame lennujaama, isa broneeris meile piletid Estonia Air lennule. Ja siis olemegi Tallinnas. Kõnnin mornilt tagasi korterisse. Pakkin oma asjad. Äkitselt Mart tuleb minu juurde. Ning küsib: " are you estonian?" vastan juba ema keeles. Kus kurat ta teadis, et ma eestlane olen?! On mul silt küljes? Vaid juba kolmveerand tunni pärast tormab ema mu tuppa ning ütleb kiires eesti keeles: "isa läks asju ajama. Sa saad siis koolist kohe välja" Mart vahib mind ammuli sui. Ütlen talle, et ma pean kooli vahetama. Mart noogutab ning ütleb: "kahju".
Auto on kitsas. Tavaliselt mulle mõnusalt suure autona tundunud auto on nii kitsas kui me siia pressitud oleme. Ema ütles, et meil ei tohiks ülekilos olla. Kuna ta pakkis iga inimese kohta ühe kohvri kaaluga alla kahekümne kilo. Väljaarvata mind KUNA minul on oma kott.
Istusin lennukise. Mulle meeldisid akna alused kohad. Ema istus minu kõrval. Ma leitsin, et mul on sobiv hetk küsida. Et miks me siin oleme. Ema leidis, et mulle pole vaja seletada öeldes. Et mu vanavanemad on HAIGED. Kui kasuisa tuleb peavad nad küll surnuist üless tõusnud. Sest kui mu vanavanemad õigemini vanaisa väga raskelt haige oli ei liigutanud see tema südant. Nüüd istub ta oma poja juures ning seletab talle midagi VÄGA elavalt.
Tallinn on öösel ILUS. Väga ilus. Istume kõik taksosse ja isa annab takso juhile mingi aadressi. Pole mul õrna aimu kuhu meid viiakse. Hiljem tuli välja, et see oli balleti kooli aadres. Ja mind pandi seal lihtsalt maha. Ema andis mulle mobiil ja ütles, et ta helistab hiljem.
Sisse astudes valdas mind mingi eriline tunne. See oli justnagu "tere tulemast Eestisse!" tunne. Tunne, et sa oled koju. Mind teretati ja öeldi, et ma olengi see tüdruk keda nad ootasid. Mind juhtatati tuppa kus oli ÜKS ainus voodi. Naine ütles, et ma olen seal öö. Homme ööseks pannakse mind juba ümber. Viskusin voodisse.
Hommikul äratas mind tirin. Hommiku kell. Kuid siin tullakse alles täna kooli. Ma mõistan. Õige varakult tuli see naine uuesti minu juurde ja kutsus mind kaasa. Haarasin igaks juhuks kohvri.
Õige pea olime teise ukse juures. Kuid need olid sama sugused kui inglis maal. Elama asume siis sama moodi. Ainult erinevates keeltes õppime. Vahet nagu polegi...
Õige varsti prantsatas minu kõrvale üks poiss ja tutvustas ennast. "Tere! Sa oled vist uus? Kindlasti oled uus. Ma olen siin koolis neli aastat käinud. Sind pole ma kindlasti varem näinud... Minu nimi on Mihkel Kärn. Kuid kutsu mind lihtsalt Mikuks." Äkitselt hüüatab ukse pealt tüdruk: "Mikku ära löö uuele tüdrukule kohe KÜLGE! Ja muide poiste korrus on korrus madalamal!!! Nii, et mine oma korrusele!" Tuleb siis minu poole ja vabandab:"vabandust ma ei tahtnud, et see nii välja kukkub. Aga Mikku on külge lööja. Temast on nii mõnigi tüdruk süütuse kaotanud." Katkestan teda: "kas ka sina?" ta vaadab maha ja vastab vaikselt:"jah,"
Äkitselt astub tuppa mu ema ning pistab karjuma.