Seisan siin kooli ees. Hoian ühes käes kohvrit ja teises oma tagi. Ema suudles mind laubale viimati rongijaamas. Ei suuda veel isegi uskuda seda, et olen nüüd täiesti oma päi. Täiesti OMA päi. Pole ei vanemat venda ega tobetat nooremat õde. On vaid mina ja palju tuntmatuid poisse ja tüdrukuid. Kellega ma saan tuttavaks. Kunagi. Ma kõnni tempokalt koolimaja sisse pääsu poole. Sissepääsu kohtun teiste noortega kellel on käes kohvrid. Kuid nemad tulevad koos vanematega. Naljakas on siin üksi olla. Ilma, et keegi mind saadaks. Üks viisakas isa avab mulle ukse laseb mind sisse ja lahkub siis ise. Silt näitab, et uued õpilased peavad üless minema. Sammungi siis treppist ülesse kus mind võttab vastu üks naine. Ta räägib sellest koolist. Rõhutades just seda, et see ON KUNINGLIK BALLETIKOOL. Ja kõikidel kes siia kooli sisse saand on. On tõelised õnne seened. Naeratan oma ette ja mõtlen, et ma olen õnne seen. Meile jagatakse ka kleepse. Kleepsu peal on kujutatud kaks balletisuss ning all on kiri- Lodoni kuninglik balletikool .
Edasi juhatatakse meid magalatesse. Mina saan ühe akna aluse voodi. Toas on kolm voodit. Minu kõrval istub üks tumeda nahkne tüdruk ja tema kõrval on veel üks tumeda nahkne tüdruk. Ukse peale on löödud silt : Alice Coop, Luice Oak , Margaret Oak Kui tore! Mul on kaksikud ühes toas! Help!
Ruumi tuli nii umbes 30 aastane daam.
"Tere tulemast õpilased. Mina olen selle koridori juhataja. Vets on teist kaks ruumi edasi. Ning hommiku sööki saab kella 07:30 kuni kella 08:00. Ise teate kas käite varakult söömas või mitte. Te peate mulle teadma andma kui lähete linna peale või kui olete haige."
Äkiteslt sajab meie tuppa mingi noormees. Kes otsustab ennast tutvustada.